işkence

turečtina

výslovnost

• IPA: [iʃkənd͡ʒɛ]

etymologie

Z perského شکنجه.

varianty

• (starým pravopisem) اشكنجه

podstatné jméno

skloňování

Substantivum	singulár	plurál
nominativ	işkence	işkenceler
akuzativ	işkenceyi	işkenceleri
dativ	işkenceye	işkencelere
lokál	işkencede	işkencelerde
ablativ	işkenceden	işkencelerden
genitiv	işkencenin	işkencelerin

význam

1. utrpení, trápení, muka
2. mučení

synonyma

1. ızdırap, azap
2. ―